(Tõstsin oma IZ-i teema avalehe projektide alajaotusest siia, nii on parem hallata, vaadata ja täiendada)

Siinkohal alustan oma mootorratta, 1967. aastal tehasest tulnud IŽ Jupiter 2 taastamistööde kirjeldamisega. Kuna see mootorratas on olnud minu peres algusest peale, siis on sellel minu jaoks oluliselt suurem väärtus kui nii mõnelgi teisel mootorrattal.

Võib öelda, et sellise aastakäiguga Jupiter ei ole veel eriline rariteet. Siin-seal on selliseid veel praegugi maapiirkondades poisikeste käes "kasutuses". Kuid vähemalt mina ei ole oma silmaga näinud ühtegi Jupiteri, mille kohta võiks öelda, et ta on väga heas korras, samal ajal kui perfektselt taastatud IŽ 49 ei ole enam mingi haruldus.
Oma "esimeses elus" oli see mootorratas kasutuses 11 aastat, ning seda ilma suurema remondita. See mõõtis sageli maad Tallinna ja Tartu vahel. Mõni aasta peale ostmist paigaldati sellele külgkorv, sest transportida oli vaja nii kaupa kui ka äsjalisandunud pereliiget. Sõiduvahend jäi kasutusest kõrvale seoses auto soetamisega. Vahepeal oli sellega vaid mõned korrad lõbusõitu tehtud. Õnneks on eelmine sõitja, minu onu, väga korralikult masinat hooldanud ja hoidnud, nii et praktiliselt kõik rattaga seonduv on tänaseni alles ning heas korras.



Foto 1,2. Sellises seisukorras oli tsikkel miu kätte jõudes.

Mina hakkasin selle rattaga aktiivsemalt tegelema aastat 5 tagasi. Loomulikult alguses seisnes harrastamine sõiduõppimises ning sõiduvajaduse rahuldamises. Mõne aja möödudes tegin endale A-kat juhiload ning võisin selle aparaadiga juba ka teedel liigelda. Vahepeal sai tehtud ka veidi remonti. Kord võtsin lahti käigukasti, et fikseerida oma pesast ära liikunud vedru. Võiks mainida, et enne mind ei olnud keegi mootorit lahti võtnud, karteripoolte vahel oli alles tehases pandud värvtihend. Tegin rattale ka värvikuuri, tooni jätsin endiseks - valgeks. Juba vene ajal oli ratast vähemalt kord üle värvitud.



Foto 3,4: Tsikkel pärast esimest värskenduskuuri. Ka külgkorv on oma koha leidnud.

Loomulikult ei olnud minu toonased oskused piisavad töö kvaliteetseks tegemiseks, mistõttu tagantjärgi ei olnud tulemus just kuigi ilus, kuid sel moel sõitsin rattaga 1.5 hooaega.



Foto 5-6: Sellises seisus oli ratas enne restaureerimise alustamist.

Restaureerimisega tegin algust sügisel 2006.

Kui olin ratast põhjalikumalt uurinud, sai selgeks, et tegu ei ole ilmselt tavamudeliga. Sellele viitab päris mitu asjaolu.

Kõige olulisem avastus oli algne värv, mille sarnast pole teistel vene tsiklitel näinud ei mina ega ka keegi teine, kellele olen värvinäidist tutvustanud. Värvitooniks oli helehall. Sageli olid Jupiterid kreemikat tooni, kuid see värvitoon oli selgelt eriline. Triibud olid kuldsed. Nüüdseks olen Internetis silmanud veel mõnda fotot hinnanguliselt sama tooniga rattast.


Foto 7. Tagumine porilaud enne liivapritsi. Näha on algne värv ja ilutriibud.

Eriline oli ka sadula värvitoon - punane. Tegelikult isegi roosakaspunane. Jällegi on tegu vägagi harva esineva tooniga. Sama värvi olen kohanud vaid ühe IŽ-56 küljes kaasreisija istmepadjal.

Summutid ja pöiad olid kroomitud, teise seeria Jupiteril olid vähemalt pöiad valdaval osal värvitud.
Lisaks väärib tähelepanu asjaolu, et ükski polt ei olnud kroomitud, vaid olid selle asemel tsingitud. Lõviosal teistest IŽ-tüüpi mootorratastest on suur hulk polte (esihargil, küljekarpide kinnitused, tagumised amordid) kroomitud.
Ei saa märkimata jätta ka mootorratta erakordset vastupidavust - 11 kasutusaasta jooksul oli vaid korra rõngaid vahetatud.

Minu hüpotees on eelnevast lähtuvalt selline, et tegu on ekspordiks mõeldud tsikliga. Mis põhjusel ta siiski "metsikusse läände" ei saadetud, vaid selle asemel Tartusse müüki sattus, ei ole parakuteada.

Veidi infot senisest tööde käigust.

Liivapritsist sain tagasi üpris ilusti puhastatud detailid, vaid 1 küljekarp oli mingil moel kannatada saanud.


Foto 8. Liivapritsist naasnud detailid, natuke on juba lihvitud.

Edasi läksin keredetailidega seda teed, et peale plekitööde tegemist kandsin peale happelise krundi, misjärel asusin pahteldama. Tegelikult oleksin võimud ka otse haljale metallile pahteldada, järgmine kord targem.



Foto 9,10 Detailid esimese krundi järel.

Hetkel on detailid pahteldatud ning juba teise krundi all.

Kroomitud detailidega on lood sedasi:

Kroomieemaldusse saatsin ikka üpris korralikud detailid, vaid väiksemate (kuid siiski silma riivavate) kahjustustega. Kahjuks tagasi saades nägid detailid ikka üpris koledad välja, arvatavasti olid galvaanikud detailid liiga kauaks vanni unustanud.


Foto 11. Kroomieemaldusest saabunud detailid.

Mis seal ikka, lihvitud sai neid detaile oma jagu ning ühel hetkel sain valmis esimese komplekti vasetamisse minevat kraami:


Foto 12. Vasetamisse minevad detailid


Foto 13. Süüteluku kate on valmistatud valgevasest. Sellest hoolimata otsustasin selle üle vasetada.

Eelmisel nädalal rõõmustas mind klubikaaslane Fred järgmise vaatepildiga:







Foto 14-19. Vasetatud detailid.

Millest ma puudu tunnen hetkel on summutid. Algselt küljes olnuid kasutada ei saa, selleks on nad liiga mõlkis. Leidsin ühed varuosana ostetud teadmata ajast pärit summutid, millest oleks ehk veel asja saanud, kui poleks välja tulnud, et kinnitusklambrid on vaatamata summuti väga sarnasele väliskujule siiski oluliselt erinevad. Vahepeal on õnnestunud hankida veel üks tuttuus kroomitud summuti (vasakpoolne), millel küll seismisest paar roostetäppi peal, kuid kuju osas on identne originaaliga. Aga paraku on neid ainult üks.

Niisiis otsin endiselt summuteid. Ainult torusid, tagumised "koonused," leegitorud ja mutrid on mul olemas. Kasutatud summutite korral võiksid nad ideaalis olla värvkatte all (osadel IZ-idel olidki need värvitud). Uuest kroomitud parempoolsest summutist ka ära ei ütleks!

Tere ! väga huvitav teema... endale sai soetatud suvel täpselt samasugune sikkel, küll omajagu kehvemas seisus, kui sinu oma tundus enne taastamist. plaanis oleks kah ta ilusti korda teha, aga mõtlen kust ja kuidas alustada ja palju selline taastamine umbes rahakotti kergedab !? endal kuskile kiiret pole ja võiks vaiskelt nokitseda... on soovitusi kuist ja kuidas alustada ?! mõtlesin ise algul korviga kätt proovida.. minu isend on muidugi jupiter 3 mootoriga kuid tahaks selle 2 oma vastu vahetada. kui kellegil juppe minu rattale või mingeid häid näpunäiteid, siis kirjutaga !


Martin

---

    üks pilt minu pillist ka

Kena!
Ainult üks lause jäi kummitama, et järgmine kord oled targem ja pahteldad haljale metallile.
Ära seda kindlasti kohe tee, pahtel on mõeldud krundi peale, kuna see võib ajapikku maha tulema hakata! Ei pruugi, kuid on oht!
Edu sulle ehitamisel!

Lugupidamisega
Kaarel

(10-02-2011 10:43 AM)libek Kirjutas:  Kena!
Ainult üks lause jäi kummitama, et järgmine kord oled targem ja pahteldad haljale metallile.
Ära seda kindlasti kohe tee, pahtel on mõeldud krundi peale, kuna see võib ajapikku maha tulema hakata! Ei pruugi, kuid on oht!
Edu sulle ehitamisel!

Lugupidamisega
Kaarel

Seda on kinnitanud väga pika kogemusega automaaler, et otse haljale metallile pahteldamine on täiesti ohutu ning õige töövõte! Pahtli nakkvus halja metalliga on suurepärane ning lahtituleku oht ei ole kindlasti suurem kui värvi puhul.

Ainult seda tuleb jälgida, et värvikiht, mis pahtli peale kantakse, oleks korralik, nii et niiskus ligi ei satuks. Aga värvikiht peab olema kõrge kvaliteediga nii ehk naa, sõltumata sellest, kus pahtel asub ning kas üldse pahtlit on peale kantud. Kui kate maha koorub, siis on kas niiskust alla jäänud (pahtel seob hästi niiskust ning peab enne katmist täiesti kuiv olema. Samuti peab ka metalli- või muu pind täiesti kuiv olema!), pahtlit liiga palju saanud (mõrad!) või on pealisvärv vilets (niiskus pääseb vahele).

Vot selline on minu arusaam.

See on ohutu ja õige töövõte nn "Metalli Pahtliga" mis on mõeldud haljale metallile, ta on kordades tugevam ja teda on väga raske lihvida, see pahtel ei vaja aluskrunti, või siis klaaskiud pahtliga. Kuid enamused autopahtlid jne. vajavad reeglina aluskrunti.
Need sõnad pärinevad kirjandusest ja samuti automaalri käest kes on elukutseline ning litsenseeritud. Olen ise tegutsenud selle reegli järgi.
Võta nüüd näpust kus siis tõetera on....

Lugupidamisega
Kaarel

Muidugi sõltub arusaam sellest, mis on vale, põhiliselt harjumustest ning ka kasutatavast tootesarjast.

Kõige parem oleks, kui pahtlit ei lähekski värvimisel vaja! Siiski - ma arvan, et pahtli kasutamine väikeste defektide korral on palju parem mõte kui näiteks metalli ülemäärane lihvimine-täiskeevitamine.