Tuli tahtmine kirja panna veidi IŽ-ide külgkorvide kohta käivat ajalugu. Nimelt juhtub sageli, et teen enesele mingi teema selgeks erinevaid eksemplare uurides ning kirjandust lugedes, kuid mõne aja pärast ei mäleta sellest enam isegi. Et nii ei juhtuks, on foorumisse enese jaoks selgeks mõeldud teemade kirjapanek minu arvates hea lahendus. Isegi kui keegi teine selle teema vastu huvi ei peaks tundma, on eneselgi hea aja möödudes pilk peale heita.
Niisiis, IŽ-ide külgkorvidest. IŽ-idele paigaldatud külgkorve ei ole kunagi toodetud Izevski tehases, neid valmistasid kaks eraldi tehast ning paigaldati Izevskis valmistatud mootorratastele. Külgkorve müüdi ka kauplustes eraldi, neid sai lisada soolorattana tehasest väljunud tsiklitele. Samas olid valmistatud korvid mõeldud paigaldamiseks üksnes IŽ-tüüpi mootorratastele, teiste kinnitustega need ei ühildunud. Tehased, mis külgkorve tootsid olid Vjatsko-Poljanski tehas ning Kirgiisia Auto- ja Masinaehitustehas.
Esimesed
pealesõjaaegsed IŽ-ile mõeldud külgkorvid valmistati 1956. aastal, kui Vjatkopoljanski (VP) tehases toodeti esimesed 500 eksemplari külgkorvist VP-56. Seda paigaldati algselt IZ-49tele (muid mootorrattaid Izevski tehasest sel ajal ei väljunud), hiljem ka IZ-56tele. Oma iseloomuliku ninaotsa kuju järgi omandas see korv hüüdnime "pudrukuul". Selle külgkorvi ratas on spetsiaalne ning seda ei saanud vahetada mootorratta enda omadega, puudus piduritrummel ning seetõttu kasutati pikki kodaraid ning väga peenikest rummu. Kodarate mõõdud on muuseas praktiliselt samad varase M-72 pikkade kodaratega.
Korvi ratta vahetamise korral eemaldatakse sellistel korvidel kogu külgkorvivann.
1962. aastal seati VP tehases üles uued suuremõõdulised 800- ja 100tonnised stantsid, mis tegi võimalikuks oluliselt keerukamate detailide valmistamise. Sellega seoses hakati tootma uut külgkorvi mudelit - VP-62. Selle mudeli vann oli juba kaasaegsem, kuid porilaud meenutas veel eelmise mudeli oma. Taga kasutati endiselt helkurit.
1966. aastal moderniseeriti külgkorvi konstruktsiooni ning mudeli nimeks sai VP-65.
VP-65 ratas oli juba vahetatav tsikli all olevatega, piduritrumli katteks kasutati spetsiaalset alumiiniumist ketast. Erinev on ilukilp. Ratta kinnitusmutri kaitseks oli mutter kaetud munakujulise kaanega, mis kinnitus ilukilbi külge, ning seetõttu on ilukilpides vastavad kinnitusaugud.
Visuaalselt oli olemas eri eksemplaridel rida erisusi, mida on keeruline seostada konkreetse tehase ning aastakäiguga.
Esimeseks erinevuseks on külgkorvi vanni tagaosa, täpsemalt tagumistel nurkadel olev iluliistu kinnitus. Neid on minu kätte sattunud kolme erinevat: plekist stantsitud ning kroomitud, alumiiniumist valatud ning kolmas on samuti alumiiniumvalu, kuid sellele oli lisatud veel üpris suur kolmnurgakujuline "uim". vastavalt sellele, kas kasutati alumiiniumist või terasplekist nurki, erinevad veidi ka tagumised liistud.
Foto 1. Vasakul alumiiniumist valatud ning "uimega" varustatud kinnitus, keskel alumiiniumist, kuid ilma uimeta variant ning paremal terasplekist stantsitud ning kroomitud kinnitus.
Liiste on minu kätte sattunud kahe erineva profiiliga - uuematel külgkorvidel on liistud pealt oluliselt kumeramad, varasemad seevastu üpris madalad ja lapikud.
Osad eksemplarid omasid külgkorvi taguosas, pagasiruumi kohal kolme lisailuliistu. Suuremal osal need aga puudusid.
Foto 2. Kolm (kroomitud) iluliistu külgkorvivanni tagaosalt.
Vastavalt sellele, kummas tehases korv valmistatud on, erines logo külgkorvivanni nina peal oleval kroomitud plekil ning raami küljes oleval astmelaual
Foto 3. Korvivanni esiosa kroomliistul olev tehase embleem.
Pakiruumile ligipääsemiseks tuli eemaldada seljatugi, selleks kasutatud nuppe on kaht erinevat tüüpi.
Foto 4. Seljatoe fikseerimise nupp, vajutatav.
Foto 5. Seljatoe fikseerimise nupp, keeratav küljekarpide avamise võtmega.
Tagumisi tulesid paigaldati korvidele kahte erinevat - vanematele ümarat, kolmnurkse ning ümmarguse klaasiga varianti ning uuematele juba kandilist plastikust tuleklaasiga varianti. Kui külgkorv oli lisatud tehases, siis oli korvil sama tüüpi tuli mis tsiklil, kuid eraldi ostes võis oluliselt uuemal mudelil olla veel vana tüüpi tuli. Kuigi oli olemas piduritule jaoks pirnipesa (tuli oli identne tsikli küljes olevaga), kasutati sellest vaid gabariidutule osa.
Seoses sellega, millist tagatule versiooni kasutati, erines veidi ka külgkorvi porilaua peal oleva liistu pikkus.
Esimest tuld on samuti kahte erinevat - kandiline ning ümar. Ümarat ei ole ma ise veel lähedalt näinud. Kandilise tule sees kasutati väga väikese võimsusega pirni (taskulambipirni suuruses), tule heledus oli seega üpris madal.
Esiklaasi hingi on kaht erinevat. Vanemat tüüpi korvidel kasutati alumiiniumist hingi, mis kinnitati väljapoole korvi, uuematel seevastu seespool olevaid, terasest valmistatud hingi.
Foto 6. Korvi klaasi hinged, alumiiniumvalu
Rauast hingede puhul oli erinev ka klaasi kinnitus - kui vanematel korvidel linnitus klaas kroomitud liistu abil, mida hoidsid kinni vastavad poldid, siis uuemal tüübil kasutati värvitud plekist vitsa, mille ühes otsas oli pinguti.
Foto 7. Esiklaasi kinnitus, plekist, pingutiga.
Külgkorvi konstruktsioonis kasutati puitu - puidust on nii käetoed kui ka seljatoe sisemuse detailid.
Kuigi alates 1973. aastast välja tulnud uue IZ-i mudeliga hakati neile paigaldama juba uusi, "kandilisi" külgkorve, jätkus vanemate, "ümmarguste" külgkorvide tootmine veel edasi, ilmselt siis varuosana müüdavatena. Olen näinud 1980. aastal Kirgiisias valmistatud külgkorvi, mis kandis juba nime KAMZ 9.201 ning selle põhiliseks erinevuseks oli amordi olemasolu, oli loobutud torsioonvedrustuse kasutamisest.
Uuemate, "kandiliste" korvide, milliseid paigaldati alates Jupiter/Planeta kolmanda põlvkonna mudelitele, uurimine las jääb tulevastele põlvedele.
Juttu täiendan nii teksti kui fotodega, kui vastavat materjali tekib.
EDIT: parandused (29.05.08).