Mul on üks jalgratta esiratas, millel peal Eestis valmistatud, üsna viletsas seisukorras rehv.

Ja mis siis?

Ei midagi. Lihtsalt mulle meeldib seda vahepeal keerutada, ning just nagu raamatut lugedes ilmneb sellelt üha rohkem huvitavaid detaile. Mõtlesin sellest siia lühikese artikli kirjutada.

Tootnud on selle Eesti kummitööstus "Põhjala" aastal 1949, vastav info kajastub ka rehvi külgedel:





"Põhjala" kummitehasest ilmus hiljuti Postimehes artikkel, sai see välja otsitud:

Link Postimehe artiklile
Olgi tähtsaim ka siin välja toodud:

Tsitaat:Ligi kolmveerand sajandit tegutses Koplis kummitoodete tehas Põhjala.

1924. aastal hakkas Feldmann väikeses töökojas Vene Balti tehase majas nr 72 tootma kummist kontsaplekke.

Ettevõte kandis kuni 1930. aastate alguseni osaühingu Eesti Kummitööstus, seejärel aga kummitööstuse Põhjala nime. 1932. aastani asus Põhjala Vene Balti tehase ruumides, võttes enda alla mitu väiksemat ja suuremat hoonet. 1932. aastal koliti avaramatesse ruumidesse Bekkeri asunduse majja nr 117 ja 1939. aastal asusid Põhjala ruumid Bekkeri 115, 117, 118 ja 121 hoonetes.

Läbi raskuste õnnestus Põhjalal Eesti turul oma koht leida ning järk-järgult hakkas ta välismaa tooteid välja suruma. Veenva näite sellest annab kummitoodete impordi järk-järguline vähenemine ja Põhjala osatähtsuse kasv.

Jalanõude kõrval valmistas Põhjala voolikuid ning kummeeritud riiet vihmamantlite ja gaasikaitseülikondade jaoks. 1937. aastal hakati ka rattakumme valmistama. Peamine osa toodangust jäi Eestisse, vähesel määral eksporditi kaupu Islandisse ja Portugali, kus kummitööstus puudus.

Tehase kasvu tõendab ka tööliste arvu suurenemine. Näiteks 1932. aastal töötas seal
86 inimest, 1939. aastal aga juba 300 töölist. Ka ettevõtte puhaskasum suurenes pidevalt. 1934. aastal oli see ümmarguselt 32 000 krooni, 1935. aastal juba 88 900 krooni.

Põhjala poleks iialgi suutnud nii kiiresti tõusta, kui seal poleks pandud nii tugevat rõhku kvaliteedile. Kummi kvaliteet oleneb sellest, kui õnnestunult on ained kokku segatud. Konkurentsivõistluses on paratamatu, et iga firma, kellel õnnestub konkurentidest parem kummisegu, hoiab selle koostist saladuses.

Vaieldamatult kuulusid need saladused tehase direktorile ning ühele põhiomanikule Harry Feldmannile. Mis puutub ülipeentesse salastatud segudesse, siis omaaegse Põhjala kummi kohta on levinud samasugused legendid nagu näiteks Lutheri vineeri kohta.

Nõukogude ajal pidi Põhjala oma tootmist ümber kohandama vähenõudlikule Nõukogude turule. Kvantiteet sai kvaliteedist olulisemaks. 1970. aastate lõpus töötas tehases üle 700 inimese.

Koos plaanimajanduse kokkuvarisemisega püüdis Põhjala ümber orienteerida turumajanduse reeglitele. 1992. aastal sai ettevõte riiklikuks aktsiaseltsiks ning 1996. aastal aktsiaseltsiks. 1998. aastal pidi kummitoodete tehas Põhjala oma tegevuse lõpetama.

Tallinn.ee ütleb Nõukogudeaegse Põhjala kohta järgmist:

Tsitaat:1944-1950 Kummitööstus "Põhjala"
1950-1955 Kummivabrik "Põhjala"
1955-1956 Jalanõude- ja Kummitehas "Põhjala"
1956-1966 Jalanõude- ja Kummivabrik "Põhjala"
1966-1992 Kummitoodete Tehas "Põhjala"
1992-1993 RAS "Põhjala"

Nüüd aga tagasi rehvi juurde: nimelt selgub rehvi lähemal uurimisel, et tehase nimi pressvormil on üsna lihtsate vahenditega mugandatud eestiaegsest kujust:



ehk O/Ü on pressvormil lihtsalt täidetud, kuid ilmselt on täidis ajapikku hakanud pudenema ning ajalooline tõde on tulnud ilmavalgele.

On huvitav, et tehas kasutas 49. aastal täpselt sama pressvormi mis kolmekümnendate lõpul - järelikult ei olnud nende toodang kuigi suurearvuline. Liiatigi veel - tegu on rantmantliga, mille kasutamine 40ndate lõpus üha väiksemat populaarsust kogus. Ilmselt oli seesama vorm (vormikuju) kasutusel rehvide valmistamise algusest 1937. aastal (?).

Veel natuke fotosid:

Embleem aastaarvu kõrval. Kas ka see on olnud "tsenseeritud"?


Rehvimõõt:


Veel üks ülioluline kiri, mis imekombel on jäänud puutumata ka 49. aastal:


Rehvil on veel üks iseärasus: seda on kasutuse käigus üsna osavalt parandatud niidiga. Päris huvitav vaatepilt, liiatigi kui tänapäeval vaevalt enam sisekummegi parandatakse... Remondi on ilmselt tinginud tehnoloogiline iseärasus - arvatavasti on kaks poolt tootmise käigus ühendatud ning kokkupuutepind on jäänud nõrgem.



Paar küsimust lõpetuseks:
Kas "Põhjala" tootis ka teistsuguseid (mootorratta-? Jalgratta-? auto-?) rehve?
Mis ajani toodeti selles tehases rehve?